Davidan psalm. 1Ülenzoita Ižandad, minun heng, dai kaik, midä minus om, ülenzoitkaha hänen pühäd nimed. 2Ülenzoita Ižandad, minun heng, ala unohta, midä hüväd hän tegi sinei.
6Ižandan ted oma tozioiktad, hän tob oiktan sudan kaikile ahtištusiš olijoile. 7Hän ozuti Moisejale ičeze ted, avaiži Izrail’ale ičeze tegod. 8Hüvä da armoline om Ižand, hän om tirpai, hänen armod oma sured. 9Ei hän värita meid igän, ei igän pidä meiden päle vihad. 10Ei hän maksand meile meiden pahoiš azjoiš, ei opendand kovas kut pidanuiži meiden grähkiš.
11Sikš mitte korged om taivaz man päl, mugomad sured oma Ižandan armod händast varaidajiden täht. 12Kut edahan om päivnouzm päivlaskmaspäi, muga edahaks hän sirdäb meiden grähkäd. 13Muga kut tat armahtab ičeze lapsid, ninga armahtab Ižand händast varaidajid. 14Hän tundeb meid, tedab mišpäi meid tehtihe. Hän muštab, miše mö olem man pölü.
15Mehen päiväd oma kuti hein, hän cvetib kuti pöudon änik. 16Tullei puhaldab päle, i sidä ei jo ole, nece sija-ki ei jo mušta sidä. 17No Ižandan armod püžuba igän, aigaspäi aigha neniden täht, ked varaidaba händast. 18Hänen tozi ulotub lapsiden lapsihesai, ked püžuba hänenke kožmuses, muštaba hänen käsköid i eläba niiden mödhe.
19Ižandal om ištim taivhas, hänen valdas om kaik ma. 20Ülenzoitkat Ižandad, kaik hänen angelad, tö lujas vägevad, ked täutat hänen käsköid i kulet hänen sanad. 21Ülenzoitkat Ižandad, kaik hänen saldatad, käskabunikad, ked teget hänen tahton mödhe. 22Ülenzoitkat Ižandad, tö, hänen tahtol tehtud, kaikjal hänen valdkundas! Ülenzoita Ižandad, minun heng!